Millal annab madal või kõrge vererõhk põhjust muretsemiseks?

Vererõhk on üks olulisemaid näitajaid meie tervise hindamisel. See näitab, kui suure jõuga süda verd veresoontesse pumpab. Üldjuhul inimene ise oma vererõhu taset tähele ei pane, kuid nii kõrge kui ka madal vererõhk võivad olla märgiks sellest, et kehas on kuskil mingi probleem. Uurime lähemalt, kuidas normist erinev vererõhk endast märku annab ning millal tuleks arsti poole pöörduda.

Mis on normaalne vererõhk?

Vererõhk koosneb kahest näidust: süstoolne ja diastoolne rõhk. Esimene näitaja näitab survet veresoontes südamelöögi ajal, kui süda pumpab verd välja. Teine väärtus viitab rõhule südame puhkefaasis, kui veri liigub sujuvalt edasi. Vererõhku mõõdetakse millimeetrites elavhõbeda samba kohta (mmHg).

Tervetel täiskasvanutel loetakse normaalseks vererõhuks, kui näitajad jäävad alla 140/90 mmHg, kuid ületavad 90/60 mmHg. Samas on oluline teada, et teatud juhtudel võib mõne inimese puhul normi piir olla veidi kõrgem või madalam. Vererõhu tõlgendamisel võetakse arvesse inimese vanust, üldist terviseseisundit ja kaasnevaid haigusi.

Kõrge vererõhk ehk hüpertensioon

Kõrge vererõhk on üsna levinud terviseprobleem. Sageli ei esine inimesel erilisi kõrge vererõhu sümptomeid enne, kui see on juba südant, neere või aju kahjustanud.

Kõrge vererõhk võib püsida aastaid ilma igasuguste sümptomiteta. See teeb olukorra väga ohtlikuks, sest liiga kõrge vererõhk suurendab märgatavalt südameinfarkti, insuldi ja südamepuudulikkuse riski.

Kõrge vererõhu võimalikud põhjused

Hüpertensioon võib välja kujuneda mitmel moel, sõltuvalt selle algpõhjusest. Enamikul juhtudel on tegemist esmase ehk primaarse hüpertensiooniga, mille täpne tekkemehhanism ei ole teada. Kuid on teada, et selle välja kujunemist mõjutavad mitmed tegurid. Olulist rolli mängib siinkohal näiteks geneetiline eelsoodumus. Kui lähisugulastel on diagnoositud kõrge vererõhk, suureneb risk ka järgmiste põlvkondade seas. Samuti aitavad hüpertensiooni tekkele kaasa elustiiliga seotud tegurid, nagu suur soolatarbimine, liigne kehakaal, vähene liikumine ning krooniline stress, mis võib hoida organismi pidevas „häireseisundis“. Lisaks on teada, et suitsetamine kahjustab veresoonte seinu ja soodustab seeläbi vererõhu tõusu.

Teisene ehk sekundaarne hüpertensioon on oluliselt harvem, kuid selle puhul on vererõhu tõus seotud mõne konkreetse terviseprobleemiga. Selleks võivad olla näiteks neeruhaigused, mille puhul neerud ei suuda enam vedeliku tasakaalu reguleerida. Kilpnäärme ületalitlus võib samuti organismi ainevahetust liigselt kiirendada ning vererõhku tõsta. Samuti võivad teatud ravimid, nagu mittesteroidsed põletikuvastased ravimid või hormonaalsed preparaadid, mõjutada vedeliku tasakaalu ja vererõhu regulatsioonimehhanisme. Sekundaarse hüpertensiooni puhul keskendub ravi algse haiguse kontrolli alla saamisele.

Kõrge vererõhu sümptomid

Sümptomid võivad olla:

• peavalu, eriti kuklapiirkonnas;
• pearinglus ja nägemishäired;
• väsimus ja hingeldamine väiksemagi füüsilise pingutuse korral;
• südamekloppimine või surve rindkeres.

Kui sellised sümptomid on püsivad, tuleks kindlasti arsti poole pöörduda või kontrollida oma vererõhku kodus ise vererõhuaparaadiga.

Kõrge vererõhu ravi ja elustiilimuutused

Hüpertensiooni diagnoosi saamisel on tihtipeale kasu elustiilimuutustest:

• soola tarbimise vähendamine;
• ülekaalulisuse puhul kaalu langetamine;
• regulaarne liikumine;
• suitsetamisest loobumine ja alkoholi tarbimise vähendamine.

Kui elustiili korrigeerimine ei anna soovitud tulemusi, määratakse patsiendile vererõhuravimid. Nende puhul on oluline ravimeid järjepidevalt võtta ja oma vererõhu väärtusi regulaarselt kontrollida.

Madal vererõhk ehk hüpotensioon

Erinevalt kõrgest vererõhust on madal vererõhk vähem levinud, kuid ka see tekitab probleeme. Madal vererõhk tähendab, et süda ei suuda verd piisava rõhuga edasi pumbata, mis omakorda võib elundites ja kudedes hapnikupuudust tekitada.

Tavaliselt räägitakse madalast vererõhust siis, kui näitajad on alla 90/60 mmHg. Mõnel inimesel võib selline vererõhk olla sümptomiteta, kuid teiste jaoks võib see mitmeid vaevusi põhjustada.

Madala vererõhu võimalikud põhjused

Madal vererõhk ei pruugi alati probleeme tekitada, sest mõne inimese puhul ongi madalam vererõhk normaalne. Tavapärast madalat vererõhku esineb enim kõhnadel noortel naistel. Ka hästi treenitud inimesed on tihtipeale normaalsest madalama vererõhuga. Samas võib madal vererõhk osutuda probleemiks, kui see toob endaga erinevaid sümptomeid kaasa.

Üks sagedasemaid hüpotensiooni põhjuseid on vedelikupuudus, mis võib tekkida näiteks tugeva higistamise, kõhulahtisuse, oksendamise või liiga vähese vedeliku tarbimise tagajärjel. Kui keha kaotab rohkem vedelikku kui saab, langeb veremaht ja vererõhk koos sellega. Sarnane efekt tekib ka verekaotuse puhul.

Südame töö on samuti vererõhuga tihedalt seotud. Kui südame pumpamisvõime on langenud, näiteks südamepuudulikkuse, rütmihäirete või südameklappide probleemide tõttu, ei suuda süda verd piisava jõuga ringlusse suruda. Tulemuseks on vererõhu langus ja kudede hapnikuga alavarustatus.

Teatud hormonaalsed seisundid võivad samuti hüpotensiooni põhjustada. Näiteks Addisoni tõve korral ei tooda neerupealised piisavalt vererõhku reguleerivaid hormoone. Nii võib välja kujuneda krooniline madal vererõhk, millega kaasnevad sageli ka väsimus, kaalulangus ja naha pigmentatsioonihäired.

Lisaks võivad mitmed ravimid kõrvaltoimena vererõhku alandada. Seetõttu tuleb ravimite tarvitamisel olla teadlik võimalikust hüpotensiooni riskist, eriti kui neid võetakse koos teiste vereringet mõjutavate ravimitega.

Eakatel on madal vererõhk sageli ortostaatilise hüpotensiooniga seotud. See on seisund, mille puhul vererõhk langeb järsult, kui inimene tõuseb istumast või lamamast püsti. See võib põhjustada pearinglust, tasakaalu kaotamist ja kukkumisi, mis on just vanemaealiste puhul tõsine terviserisk. Samuti võivad vanematel inimestel närvisüsteemi regulatsioonimehhanismid olla aeglasemad, mistõttu keha ei suuda vererõhku piisavalt kiiresti tasakaalustada.

Millal on madal vererõhk ohtlik?

Madal vererõhk muutub probleemiks siis, kui see hakkab mõjutama inimese igapäevast enesetunnet ja toimetulekut. Kui vererõhk langeb nii madalale, et aju ja muud elutähtsad organid ei saa piisavalt hapnikku ja toitaineid, võivad tekkida sellised sümptomid nagu pearinglus, tasakaalu kadumine, üldine väsimus, ähmane nägemine või isegi minestushood.

Eriti tähelepanelik tuleks olla olukordades, kus vererõhk langeb järsult, näiteks tugeva verejooksu, sepsise, raske allergilise reaktsiooni või šokiseisundi korral. Sellised olukorrad võivad väga kiiresti eluohtlikuks muutuda ja nende puhul on vaja kohest arstiabi. Ka krooniline madal vererõhk, mis ei põhjusta esialgu sümptomeid, võib aja jooksul hakata koormustaluvust piirama ja elukvaliteeti halvendama.

Vererõhk ja südame-veresoonkonna haigused

Vererõhu väärtused annavad olulist infot kogu vereringesüsteemi toimimise kohta. Kui vererõhk on püsivalt kõrge, peab süda suurema koormusega töötama, et verd kehasse laiali pumbata. See lisapinge kulutab südamelihast ja suurendab riski südamepuudulikkuse, infarkti ja insuldi tekkeks. Samuti kahjustuvad vererõhuprobleemide korral veresooned, mis seejärel ei suuda enam elutähtsaid organeid piisavalt toetada.

Madal vererõhk omakorda ei pruugi küll otseselt südant üle koormata, kuid võib tähendada, et keha ei suuda vajalikul määral verd ja hapnikku ringluses hoida. Kui elundid ei saa piisavalt hapnikku, võib see aja jooksul nende talitlust kahjustada.

Vererõhu kõikumine võib viidata autonoomse närvisüsteemi tasakaalutusele või südame töö ebastabiilsusele, mistõttu tuleks ka seda kindlasti tõsiselt võtta.

Eestis on südame-veresoonkonna haigused jätkuvalt peamine enneaegse suremuse põhjus, mistõttu on vererõhu jälgimine ja regulaarne kontroll üks olulisemaid ning samas ka lihtsamaid ennetavaid samme.

Millal tuleb vererõhu pärast muretseda?

Vererõhk võib päeva jooksul kõikuda, sõltuvalt inimese aktiivsusest, stressist ja muudest teguritest. Seetõttu ei pruugi üksik mõõtmine tervise hetkeseisundist usaldusväärset ja täielikku pilti anda. Kui aga vererõhk on normist väljas korduvate mõõtmiste puhul või kui esinevad ebamugavad sümptomid nagu tugevad peavalud, äkiline pearinglus, südamekloppimine või tajuhäired, on oluline kiiremas korras arsti poole pöörduda. Eriti kiiresti tuleks tegutseda juhul, kui sümptomid ilmnevad ootamatult ja intensiivselt.

Ka siis, kui sümptomeid ei ole, tasub oma vererõhku regulaarselt kontrollida. Riskigruppi kuuluvad inimesed, kes on ülekaalulised, harrastavad istuvat eluviisi, kellel on krooniline stress, kes toituvad ebatervislikult või kelle perekonnas on esinenud südame-veresoonkonna haigusi. Varajane avastamine annab võimaluse tegeleda probleemiga enne, kui see jõuab tõsiseks terviseohuks kujuneda.