Seljavalu noortel ja vanematel: müüdid ja tegelikkus

Alaseljavalu on üks levinumaid terviseprobleeme kogu maailmas, mida kogevad elu jooksul peaaegu kõik inimesed. Kuigi sageli arvatakse, et seljahädad on vaid vanemate inimeste mure, näitab tegelikkus, et samad vaevused kimbutavad tihtipeale ka noori inimesi. Seljavalu võib tekkida ootamatult ka näiliselt terve ja füüsiliselt aktiivse inimese puhul.
Selle taga võivad olla erinevad tegurid, nagu kehv rüht, vähene liikumine, vale tõstetehnika ning oma osa selles võib olla ka pikaajalisel stressil. Siinkohal võtame vaatluse alla seljavalu kohta levivad müüdid ning uurime, mida selle korral teha ning millal tasub valuga arsti poole pöörduda.
Kas ainult vanad inimesed kannatavad seljavalu all?
Nagu juba mainitud, on üks visalt püsiv väärarusaam see, et seljavalu käib kaasas üksnes vananemisega. Tegelikult otsivad seljavalu tõttu arstiabi nii noored kui ka vanemaealised inimesed.
Noortel on sagedaseks põhjuseks lihaspinged, vale asend arvutit kasutades või sportides saadud vigastused. Eakatel seevastu lisanduvad siia juurde anatoomilised muutused, mis on vananemisprotsessiga seotud, näiteks võib valu olla seotud lülisamba kulumisega.
Seljavalu ei tähenda alati tõsist haigust
Paljud inimesed pelgavad seljavalu, arvates, et see võib olla märk mõnest raskest haigusest, näiteks lülisamba vigastusest, närvipõletikust või isegi kasvajast. Tegelikult on suurem osa seljavalu juhtumitest kergemad ning seotud lihaste, liigeste või sidemete pingega. Enamik ägedaid seljavalu juhte möödub paari nädala jooksul iseenesest või kerge raviga, ilma et oleks kirurgilist sekkumist vaja.
Samas tuleks olla teadlik, millal on tegu millegi tõsisemaga, näiteks juhul, kui valu ei taandu mitme nädala jooksul, levib jalgadesse, valuga kaasneb tuimus või häirub soole-põiefunktsioon. Sellisel juhul on vaja olukorda põhjalikumalt hinnata ja lisauuringuid teha.
Kui rääkida seljahaigustest, siis kõige sagedamini esineb just ealistest muutustest põhjustatud seljahaigusi. Selliste hulka kuuluvad näiteks spinaalstenoos ehk lülisambakanali kitsenemine, lülivaheketast mõjutav degeneratiivne diskihaigus ja diski prolaps, lülide libisemine ehk degeneratiivne spondülolistees ning erinevad degeneratiivsed lülisamba deformatsioonid. Enamasti ravitakse neid esmalt valuvaigistite ja taastusraviga. Valuvaigistava toimega sobivad ravimid on näiteks Paracetamol Zentiva, Aspiriin ja Paracetamol-Grindeks tabletid. Saadaval on ka valuvaigistavad geelid, näiteks Voltaren Emulgel, Viprosal B salv ja Emox 10% geel. Enne ravimite tarvitamist pea nõu arsti või apteekriga. Operatsioon tuleb kõne alla alles siis, kui pikema aja jooksul ei ole taastusravist ja valuvaigistitest abi olnud.
Füüsiline aktiivsus vs voodirežiim – kumb on seljavalu leevendamiseks parem?
Vana harjumus soovitada seljavalu leevendamiseks pikemat voodirežiimi on tänapäeval asendunud soovitusega liikuda nii palju kui võimalik. Liigne liikumatus võib paranemisprotsessi hoopis pidurdada ning kroonilise valu tekkimisele kaasa aidata. Lamamise asemel soovitatakse nüüd vastupidiselt hoopis aktiivselt liikumist, näiteks venitusharjutusi, kõndimist või võimlemist.
Füsioterapeudi juhendamisel tehtud harjutused aitavad lihaste tasakaalu taastada ja tugevdavad lülisamba toetavaid lihasgruppe. Seejuures on oluline leida sobiv koormus: kui liikumine ei tekita valu juurde, siis tasub sellega jätkata.
Pikaajaline puhkamine võib viia lihaste nõrgenemiseni ja tekitada seljale hoopis rohkem probleeme.
Noortel on selg tugev ja ei vaja hoolt?
Noorte seas valitseb ekslik arusaam, et selja pärast ei ole vaja muretseda, sest see on alles kauge tuleviku teema. Tegelikkuses esineb paljudel noortel juba teismeeas seljalihastes pingeid, mis on põhjustatud halvast kehahoiakust, liiga pikkadest istumisperioodidest ning vähesest liikumisest.
Just lapseeas kujunevad välja harjumused, mis kas toetavad või kahjustavad selja tervist. Näiteks pead ette kallutades ekraani vaatamine või koolikoti ühel õlal kandmine tekitavad seljale ebaühtlase koormuse, mis võib endast peagi seljavalu näol märku anda.
Õige rüht, ergonoomiline töökoht ja regulaarne vahelduv liikumine on olulised juba noores eas, et vältida täiskasvanuna kroonilise seljavalu teket.
Kas seljavalu on vaid füüsiline mure?
Psühholoogilised tegurid nagu stress, ärevus ja depressioon mõjutavad inimese valu tundmise kogemust. Kui inimene kardab liikumist valu tõttu, siis tekib nõiaring: liikumatus suurendab lihaspinget, mis omakorda süvendab valu.
Kuna enamikel juhtudest ei ole seljavalu seotud tõsise haigusega ning kaob üsna pea iseenesest ära, siis pole alati tarvis lisauuringuid teha. Kui tegemist on mittespetsiifilise seljavaluga, siis uuringutel nähtu võib mõnes inimeses tekitada muret ja stressi isegi siis, kui tegelikult pole muretsemiseks põhjust. Nii lähevad lihased veel rohkem pingesse ning põhjustavad seega veel rohkem valu. Uuringute vajaduse osas tasub kindlasti arstiga konsulteerida.
Psühhosotsiaalne pinge, näiteks tööstress või krooniline unepuudus, võib mõjutada keha reaktsiooni valule ja samuti taastumist aeglustada. Seetõttu on kroonilise valu ravis oluline roll ka vaimsel tervisel.
Millal seljavaluga arsti poole pöörduda?
Enamikul juhtudest möödub seljavalu iseenesest ja ei vaja põhjalikku arstlikku sekkumist. On aga olukordi, kus arsti poole pöördumine on siiski vajalik.
Kui valu tekib ootamatult ning ilma selge põhjuseta, on väga tugev või segab igapäevaseid toimetusi, võib selle taga olla tõsisem probleem. Samuti tasub kiiresti abi otsida, kui seljavaluga koos tekib palavik, sest see võib põletikule viidata.
Pärast kukkumist või õnnetust tekkinud valu põhjuseid tuleb alati kontrollida, sest see võib olla seotud luumurru või lülisamba vigastusega. Kui lisaks valule tekib tuimus, nõrkus jalgades või probleemid soole- ja põiepidamatusega, on tegu neuroloogilise probleemiga, mis vajab kiiret arstiabi.
Õigeaegne tegutsemine aitab vältida tõsisemaid pikaajalisi tüsistusi.
Ravivõimalused ja taastumine
Seljavalu raviplaan kujuneb alati vastavalt valu tekkepõhjusele, kestusele ja sellele, kuidas see igapäevast elu mõjutab. Ägeda valu puhul on oluline keha mõõdukalt aktiivsena hoida, kuid samas vältida üle pingutamist, sest see võib olukorda halvendada.
Valu leevendamiseks kasutatakse tavaliselt käsimüügis olevaid valuvaigisteid, soojendavaid ja jahutavaid geele, näiteks Ice Power külmageel ja Perskindol Active geel, ning lihaspingeid vähendavaid võtteid.
Kui sümptomid püsivad või muutuvad intensiivsemaks, tehakse täiendavaid uuringuid, et selgitada välja probleemi täpne põhjus ja ravi sellele vastavat kohandada.
Kroonilise valu korral on järjepidev lähenemine esmatähtis. Lisaks füüsilistele harjutustele tuleb pöörata tähelepanu ka töö- ja puhkeasenditele ning päeva jooksul koormuste jaotamisele. Füsioterapeudi või taastusravi spetsialisti juhendamisel koostatud harjutuskava aitab lihaste ülekoormust vältida ja toetab lülisamba liikuvust.
Vajadusel võib ravi täiendada teiste tugimeetoditega, näiteks manuaalteraapia või veeteraapiaga. Selline kombineeritud lähenemine soodustab taastumist ja aitab pikemas perspektiivis seljavalu kordumise tõenäosust vähendada.
Kokkuvõttes ei ole ühte kindlat kõigile sobivat ravimeetodit olemas, sest iga seljavalu juhtum on unikaalne. Eduka taastumise aluseks on õigel ajal õige sekkumine, liikuvuse säilitamine ning tervishoiuspetsialistidega koostöös individuaalselt sobiva raviplaani koostamine ja järgimine.