Viljakus – mida teada ja millal abi otsida?

Viljakus sõltub paljudest teguritest ning rasestumine ei pruugi alati õnnestuda nii kiiresti, kui loodetakse. Olulist rolli mängivad vanus, tervis, eluviis ja mõlema partneri reproduktiivtervis. Uurime, mis võib viljakust vähendada ja kuidas seda toetada. Samuti selgitame, milliseid uuringuid tehakse naistele ja meestele, millal tasub pöörduda arsti poole ning millised viljakuse säilitamise ja viljatusravi võimalused on Eestis olemas.

Viljatus

Viljatusest räägitakse tavaliselt siis, kui regulaarse kaitsmata seksuaalelu korral ei ole 12 kuu jooksul õnnestunud rasestuda. Probleemi põhjus võib olla seotud naise või mehe tervisega, mõlema partneriga korraga või jääda uuringutest hoolimata ebaselgeks. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul puutub viljatusega elu jooksul kokku ligikaudu iga kuues täiskasvanu. 

Alla 35-aastasel naisel soovitatakse üldjuhul viljakuse uuringutega alustada pärast aastat kestnud ebaõnnestunud proovimist. Alates 35. eluaastast tasub arstiga nõu pidada juba kuue kuu möödudes. Kui menstruatsioonid on väga ebaregulaarsed või puuduvad, on teadaolev günekoloogiline haigus, varasem vähiravi või muu viljakust mõjutada võiv probleem, võib uuringuid vaja minna varem. 

Eestis sündis 2025. aastal 9240 last ning summaarne sündimuskordaja oli 1,16 last naise kohta. Võrdluseks oli see aastatel 2017– 2021 keskmiselt 1,62. Sündimuse vähenemine ei tähenda siiski automaatselt viljatuse sagenemist, sest laste saamist mõjutavad ka majanduslikud, sotsiaalsed ja isiklikud valikud.

Millised eluviisid võivad viljakust vähendada?

Viljakust võivad mõjutada suitsetamine, liigne alkoholitarbimine ja ülekaal. Naistel võivad väga madal kehakaal, tugev energiadefitsiit või väga intensiivne treening häirida ovulatsiooni ja menstruaaltsüklit. Samuti võivad tähtsad olla ravimata sugulisel teel levivad infektsioonid ja kroonilised haigused. 

Meeste puhul võivad seemnerakkude tootmist ja kvaliteeti mõjutada muu hulgas suitsetamine, tugev ülekaal, teatud haigused ja ravimid. Anaboolsed steroidid ning ilma meditsiinilise näidustuseta kasutatav testosteroon võivad seemnerakkude tootmist oluliselt pärssida.

Elustiilimuutused, mis võivad viljakust toetada

Rasedust planeerides tasub tähelepanu pöörata mõlema partneri tervisele. Oluline on loobuda suitsetamisest, vältida liigset alkoholitarbimist, liikuda regulaarselt ning süüa mitmekesiselt. Kui kehakaal on väga madal või kõrge, võib selle järkjärguline normaliseerimine aidata toetada hormonaalset tasakaalu ja üldist reproduktiivtervist. 

Enne rasestumist on hea üle vaadata ka kasutatavad ravimid ja olemasolevad haigused. Ravimeid ei tohiks omal käel katkestada, sest ka halvasti kontrollitud krooniline haigus võib rasedust mõjutada. Vajadusel aitab perearst, naistearst või muu raviarst hinnata, milliseid muudatusi oleks enne rasedust mõistlik teha.

Kuidas viljakust loomulikult toetada?

Rasestumise tõenäosus on suurim ovulatsioonile eelnevatel päevadel ja ovulatsiooni ajal. Viljakatel päevadel võib seksuaalvahekord olla iga ühe kuni kahe päeva järel. Väga täpset ajastamist ei ole enamasti vaja ning see võib mõne paari jaoks hoopis lisapinget tekitada. 

Rasedust planeerival naisel soovitatakse hakata juba enne rasestumist võtma foolhapet. Tavapärase riskiga naisele soovitatakse vähemalt 400 mikrogrammi foolhapet päevas, alustades vähemalt kuu enne rasestumist. Suurema annuse vajaduse määrab arst. 

Toidulisandid võivad aidata katta mõne toitaine puudujääki, kuid ükski vitamiin ega mineraalaine ei ravi iseenesest viljatust.

Millises vanuses hakkab viljakus vähenema?

Naise vanus on üks olulisemaid viljakust mõjutavaid tegureid. Umbes 30. eluaastast hakkab viljakus järk-järgult vähenema ning pärast 35. eluaastat muutub langus tavaliselt kiiremaks. Põhjuseks on eelkõige munarakkude arvu ja kvaliteedi loomulik vähenemine. 

30-aastaselt on loomuliku rasestumise võimalus enamasti veel hea, kuid viljakus ei ole enam päris sama kui 20. eluaastates.

35-aastaselt väheneb rasestumise tõenäosus kiiremini ning suureneb ka raseduse katkemise ja kromosoomimuutuste risk.

40-aastaselt on loomulik rasestumine endiselt võimalik, kuid tõenäosus ühe menstruaaltsükli jooksul on oluliselt väiksem. Seetõttu ei soovitata selles vanuses pikalt oodata, kui rasedus ei õnnestu.

Viljakuse säilitamine

Viljakuse säilitamist võib kaaluda enne ravi, mis võib kahjustada munasarjade või munandite tööd, näiteks enne teatud vähiravisid. Võimalused on muu hulgas munarakkude, embrüote ja seemnerakkude külmutamine. Mõnes olukorras saab kasutada ka teisi spetsiaalseid meetodeid. 

Eestis tasub Tervisekassa meditsiinilise näidustuse korral viljakuse säilitamise teenuse eest. Näiteks meditsiinilisel põhjusel võib rahastatud olla munarakkude külmutamine, samas kui munarakkude säilitamine üksnes soovist lapse saamist hilisemaks lükata on üldjuhul tasuline. 

Ka viljatusravi on Eestis olulisel määral riiklikult rahastatud. Tervisekassa rahastab IVF-i ja embrüosiirdamise teenuseid ning kuni 40-aastased naised saavad kehaväliseks viljastamiseks vajalikke ravimeid 100% soodusmääraga, arvestades kehtivaid omaosaluse tingimusi.

Mis on IVF?

IVF ehk kehaväline viljastamine tähendab, et munasarju stimuleeritakse hormoonraviga, küpsed munarakud kogutakse ning viljastatakse laboris. Arenema hakanud embrüo viiakse seejärel emakasse. Vajadusel kasutatakse ICSI-meetodit, mille puhul viiakse üks seemnerakk otse munarakku. 

IVF-i õnnestumise võimalus sõltub tugevalt naise vanusest, munarakkude kvaliteedist, viljatuse põhjusest ja muudest terviseteguritest. Tartu Ülikooli Kliinikum toob üldiseks orientiiriks ligikaudu 30% sünnituse tõenäosuse sobiva embrüo siirdamise järel, kuid 40-aastasel naisel võib tõenäosus olla umbes 10 – 15%. Seetõttu tuleb kliinikute näitajaid alati hinnata koos patsiendi vanuse ja kasutatud ravimeetodiga.

Munarakkude külmutamine

Munarakkude külmutamine võimaldab säilitada nooremas eas saadud munarakke tulevaseks kasutamiseks. Enne munarakkude kogumist stimuleeritakse munasarju hormoonidega ning seejärel eemaldatakse küpsed munarakud ja külmutatakse. ITK soovitab võimaluse korral munarakud külmutada enne 35. eluaastat, sest tulevase ravi edukust mõjutab suuresti vanus munarakkude külmutamise ajal. 

Külmutatud munarakud võivad suurendada võimalusi tulevikus bioloogilise lapse saamiseks, kuid need ei taga rasedust. Tulemust mõjutavad nii külmutamise vanus kui ka saadud munarakkude arv. 

Meeste viljakus

Viljakus ei ole ainult naiste tervise küsimus. Meestel toodetakse uusi seemnerakke kogu täiskasvanuea jooksul, mistõttu vanuse mõju on teistsugune kui naistel. Ka meeste viljakus võib vanusega siiski väheneda, kuid muutus on tavaliselt aeglasem ja inimeseti väga erinev. 

Mehe viljakust mõjutavad seemnerakkude arv, liikuvus ja kuju. Probleeme võivad põhjustada näiteks seemnerakkude vähene tootmine, hormonaalsed häired, munandite haigused, varikotseele ehk munandikoti veenilaiend ning varasemad haigused või ravimeetodid. 

Kui paaril ei õnnestu rasestuda, tuleks seetõttu hinnata mõlemat partnerit. Ainult naise uurimine võib diagnoosi ja vajaliku ravi alustamist asjatult edasi lükata.

Viljakuse uuringud naistele ja meestele

Viljakuse hindamine algab tavaliselt vestlusest tervise, varasemate raseduste, menstruaaltsükli, haiguste ja kasutatavate ravimite kohta. Naisel hinnatakse ovulatsiooni ja reproduktiivorganite seisundit. Mehel on üks põhiuuringuid spermogramm ehk spermaanalüüs. 

Uuringud valitakse alati vastavalt inimese vanusele, sümptomitele ja terviseajaloole. Kõiki võimalikke analüüse ei ole vaja teha igale patsiendile.

Viljakuse uuringute võimalused

AMH ehk anti-Mülleri hormoon aitab hinnata munasarjade reservi ehk allesolevate folliikulite hulka. AMH ei näita aga üksinda, kas naine suudab loomulikul teel rasestuda.

Ultraheli abil saab hinnata munasarju, folliikulite hulka ja emakat. Vajadusel uuritakse ka munajuhade läbitavust. Vereanalüüsidega võib kontrollida ovulatsiooni ja reproduktiivset tervist mõjutavaid hormoone.

Meestel hinnatakse spermogrammiga muu hulgas seemnerakkude hulka, liikuvust ja kuju. Kõrvalekallete korral võib arst soovitada hormoonanalüüse või androloogi täiendavaid uuringuid.

Kas pärast viljatusravi on võimalik rasestuda?

Jah. Viljatus ei tähenda alati, et rasedus oleks võimatu. Mõnel juhul piisab ovulatsioonihäire või muu põhjuse ravimisest, teistel juhtudel kasutatakse inseminatsiooni, IVF-i või ICSI-meetodit. Mõnikord õnnestub rasestuda pärast ühte ravitsüklit, teinekord on vaja mitut katset.

Ravi tulemus sõltub eelkõige viljatuse põhjusest, vanusest ja mõlema partneri tervisest. Eestis kogub Tervise Arengu Instituut eraldi andmeid nii läbitud viljatusravi tsüklite kui ka kunstliku viljastamise tulemusel tekkinud kliiniliste raseduste kohta.

Kokkuvõte

Viljakust mõjutavad vanus, tervis ja eluviis, kuid raskused rasestumisega ei tähenda, et võimalused oleksid ammendunud. Õigel ajal tehtud uuringud aitavad leida võimaliku põhjuse ja valida sobiva järgmise sammu.

Raseduse planeerimise ajal vajalikke toitaineid ja toidulisandeid saab valida ka InternetAptieka.lv/et valikust. Seal saab võrrelda näiteks foolhappepreparaate ja rasedust planeerivatele naistele mõeldud vitamiinikomplekse ning meestele sobivaid tsinki ja seleeni sisaldavaid tooteid. Toidulisandit valides tasub lähtuda tegelikust vajadusest ning viljakusprobleemide korral pöörduda arsti poole, sest toidulisandid ei asenda uuringuid ega viljatusravi.