Mis on tulareemia ja kui ohtlik see on?

Tulareemia ehk jänesekatk on bakteriaalne nakkushaigus, mida põhjustab bakter Francisella tularensis. Haigus levib loomadelt inimesele ning inimeselt inimesele see tavaliselt ei levi.

Haigust kirjeldati esimest korda 20. sajandi alguses Ameerika Ühendriikides. Selle nimetus pärineb California Tulare maakonnast, kus bakter 1911. aastal avastati. Euroopas esineb tulareemiat enim põhjapoolsetes piirkondades. ECDC andmetel registreeritakse Euroopas tavaliselt umbes 800 tulareemia juhtu aastas. Eestis on haigus haruldane. Terviseameti andmetel registreeriti 2024. aastal seitse haigusjuhtu, võrreldes nelja juhuga 2023. aastal.

Haiguse raskus sõltub sellest, kuidas bakter organismi satub ja milline haigusvorm kujuneb. Mõnel inimesel kulgeb tulareemia kergemalt, teistel võib tekkida tõsine infektsioon. Õigeaegne diagnoos ja sobiv antibiootikumravi aitavad enamasti paraneda. Seetõttu tasub teada haiguse peamisi sümptomeid, nakatumisviise ja ennetusvõtteid. Eestis on teada ka tulareemia looduslikke koldeid mitmes maakonnas ja saartel. Kõrgeim haigestumine esineb tavaliselt suvel ning varasügisel, kui inimesed viibivad rohkem looduses ja puutuvad sagedamini kokku puukide, sääskede, loomade ning võimalike nakkusallikatega. Seepärast on teadlikkus oluline.

Kuidas tulareemiat diagnoositakse?

Tulareemia diagnoosimisel hindab arst sümptomeid ja küsib võimaliku kokkupuute kohta puukide, sääskede, metsloomade või saastunud veega. Diagnoosi kinnitamiseks kasutatakse laboriuuringuid. Bakterit saab tuvastada näiteks PCR-meetodiga või verest otsitavate antikehade abil. Antikehad ei pruugi haiguse alguses veel olla määratavad, mistõttu võib vaja minna kordusanalüüsi.

Arstile tasub kindlasti rääkida hiljutisest putukahammustusest, looduses viibimisest või kokkupuutest loomaga. Täpne info aitab arstil valida õiged uuringud ning eristada tulareemiat teistest sarnaste sümptomitega nakkushaigustest ja alustada vajadusel võimalikult kiiresti sobivat ravi.

Tulareemia sümptomid

Tulareemia sümptomid ilmuvad tavaliselt mõne päeva jooksul pärast nakatumist. Levinud vaevused on palavik, külmavärinad, peavalu, väsimus ja lihasvalu. Putukahammustuse või nahakaudse nakatumise korral võib tekkida valulik haavand ning lähedal asuvad lümfisõlmed võivad suureneda. Saastunud vee või toidu kaudu nakatumisel võib esineda kurguvalu ja neelamisraskust.

Bakteri sissehingamisel võivad tekkida köha, valu rinnus ja hingamisraskus. Sümptomid sõltuvad nakatumise viisist. Mõnel inimesel võib esineda ka silmapõletikku, iiveldust või üldist nõrkust ning enesetunne võib haiguse arenedes kiiresti märgatavalt halveneda.

Kuidas võib inimene tulareemiasse nakatuda?

Tulareemiasse võib nakatuda mitmel viisil. Eestis levib nakkus muu hulgas puukide, sääskede ja parmude hammustuste kaudu. Bakter võib inimese organismi sattuda ka kokkupuutel haige või surnud metsloomaga.

Nakkusoht võib tekkida saastunud vee joomisel, nakatunud liha söömisel või bakterit sisaldava tolmu sissehingamisel. Risk võib suureneda heina, rohu või pinnasega töötades. Inimeselt inimesele tulareemia ei levi. Looduses liikudes tasub kasutada katvaid riideid ja putukatõrjevahendit. Sobivaid tõrjevahendeid ning muid hooajalisi tervisetooteid saab võrrelda ka internetaptieka.lv/et veebiapteegis, kus on mugav tutvuda toodete valiku, kasutusviiside ja hinnaga enne tellimist. Puugihammustuse järel tasub puuk võimalikult kiiresti eemaldada ning jälgida järgnevatel päevadel oma enesetunnet ja nahka tähelepanelikult.

Kas tulareemiat võib segi ajada puukborrelioosi või muu puuginakkusega?

Tulareemiat võib esialgu segi ajada puukborrelioosi või mõne muu puukidega leviva nakkusega, sest haigused võivad alata pärast puugihammustust ning põhjustada palavikku, väsimust, peavalu ja lümfisõlmede suurenemist. Borrelioosi põhjustavad Borrelia bakterid ning sageli tekib laienev punetav nahalööve. Tulareemia korral võib hammustuskohale tekkida valulik haavand.

Ainult sümptomite põhjal ei ole haigusi alati võimalik eristada, mistõttu annab täpse diagnoosi arst koos vajalike laboriuuringutega. Arstile tuleks öelda, millal puugihammustus toimus, kus see juhtus ja millised sümptomid pärast seda tekkisid.

Kas tulareemia vastu on vaktsiin?

Tulareemia vastu on vaktsiin olemas, kuid Eestis ei kasutata seda tavapärase vaktsineerimise osana. Terviseameti järgi kasutatakse vaktsiini ainult erinäidustustel teatud riskirühmadele, näiteks laboritöötajatele või endeemilistes piirkondades töötavatele inimestele.

Enamiku inimeste jaoks on kõige tähtsam nakatumist ennetada, vältides putukahammustusi, saastunud vett ja kokkupuudet haigete või surnud loomadega ning kasutades kaitsevahendeid õigesti.

Millisel aastaajal levib tulareemia kõige sagedamini?

Tulareemia levib sagedamini suvel ja varasügisel, kui puugid, sääsed ning teised verd imevad putukad on aktiivsemad ja inimesed viibivad rohkem looduses. Terviseameti andmetel esineb Eestis kõige rohkem haigusjuhte juulist septembrini. 2024. aastal registreeritud seitsmest juhust 85,7% esines suvel või sügisel.

Seetõttu tasub soojal ajal pöörata rohkem tähelepanu putukahammustuste vältimisele, kaitseriietusele ja ohutule käitumisele looduses. Eriti tähelepanelik tasub olla matkates, marjul või seenel käies, aias töötades ning metsloomade või nende korjustega kokku puutudes, eriti soojal aastaajal.

Kui ohtlik on tulareemia?

Tulareemia võib olla tõsine haigus, kuid õige ravi korral paraneb enamik inimesi. Raskem kulg võib tekkida siis, kui bakter levib kopsudesse või kogu organismi.

Ilma ravita suureneb tüsistuste oht. Seetõttu on oluline pöörduda arsti poole, kui pärast võimalikku kokkupuudet tekivad kõrge palavik, haavand või suurenenud lümfisõlmed või muud tugevad sümptomid.

Kokkuvõte

Tulareemia on Eestis haruldane, kuid nakkusohtu ei tasu tähelepanuta jätta. Riski saab vähendada putukahammustusi vältides, kaitsevahendeid kasutades ning haigetest või surnud loomadest eemale hoides.

Kui pärast looduses viibimist tekib palavik, nahahaavand või lümfisõlmede suurenemine, tasub pöörduda arsti poole ja kirjeldada võimalikke kokkupuuteid nakkusallikatega. Varajane diagnoos aitab sobiva raviga kiiremini alustada.